Ohvrikivide kohta on teada, et nad paiknesid pühade hiite, sageli ka linnuste juures. Tartu ohvrikivi võis seotud olla linnuse usuliste talitlustega. Ohvritena toodi kividele põllu-, karja-, käsitöösaadusi jm., selle läbi loodeti saavutada edu ja õnne või pääseda mõnest hädast. Ohvrikivide juures käidi end arstimas: kivile tehti tuli, mille paistel hoiti haiget kohta või ohverdati midagi. Andideks olid tavaliselt haigel kohal olnud riideribad või pesuvesi, millega haigus anti nagu pühale kivile üle. Ohvrikivide juures käidi tavaliselt üksi, õhtusel või öisel ajal.
Toome ohvrikivi kohta pole säilinud rahvapärimusi. M. J. Eisenilt pärineb teade, et ohvrikivi kõrvaldati ( kaevati maa sisse suur auk ja peideti maa sisse) 17.saj. võitluses paganausu jäänuste vastu. Alles möödunud sajandil kaevatud ta maa seest välja ja pandud rahvale vaatamiseks.
Natuke üldse ohverdamisest. Ohverdati jumalaile. Et hoida head vahekorda jumalatega, otsis inimene juba ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu vastuvõtmist. Oma ohvreid nimetanud nad tavaliselt andideks. Ohvreid liigitati palve -, lepitus- ja tänuohvriteks. Kõige vähem ohverdasid vanad eestlased tänuohvreid – tänu ununeb liiga sagedasti. Oma olemuse poolest olid ohvrid verised (koduloomad ja kodulinnud), ja mitteverised (söök, jook, riided, tööriistad, raha jm.). Aja jooksul astus verise ohvri asemele vahast kuju, mis pidi seda sama otstarvet täitma.
Ohvrikivide juures ei käidud ainult ohverdamas vaid ka kummardamas. Kui tahetud sõtta minna, toodud ohvriks elus loom, kes ohvrikivi juures tapetud. Langenud loom tapmisel paremale poole, tulnud võit ja kõik läinud rõõmuga sõtta. Kui loom langenud vasakule poole, teatud kaotust ette ära.
Räägitakse, et muistse olla mõnes paigas tark ohvrikivi otsast rahvale head nõu andnud ja osalt tulevikkugi ette kuulutanud.
Toome ohvrikivi kohta pole säilinud rahvapärimusi. M. J. Eisenilt pärineb teade, et ohvrikivi kõrvaldati ( kaevati maa sisse suur auk ja peideti maa sisse) 17.saj. võitluses paganausu jäänuste vastu. Alles möödunud sajandil kaevatud ta maa seest välja ja pandud rahvale vaatamiseks.
Natuke üldse ohverdamisest. Ohverdati jumalaile. Et hoida head vahekorda jumalatega, otsis inimene juba ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu vastuvõtmist. Oma ohvreid nimetanud nad tavaliselt andideks. Ohvreid liigitati palve -, lepitus- ja tänuohvriteks. Kõige vähem ohverdasid vanad eestlased tänuohvreid – tänu ununeb liiga sagedasti. Oma olemuse poolest olid ohvrid verised (koduloomad ja kodulinnud), ja mitteverised (söök, jook, riided, tööriistad, raha jm.). Aja jooksul astus verise ohvri asemele vahast kuju, mis pidi seda sama otstarvet täitma.
Ohvrikivide juures ei käidud ainult ohverdamas vaid ka kummardamas. Kui tahetud sõtta minna, toodud ohvriks elus loom, kes ohvrikivi juures tapetud. Langenud loom tapmisel paremale poole, tulnud võit ja kõik läinud rõõmuga sõtta. Kui loom langenud vasakule poole, teatud kaotust ette ära.
Räägitakse, et muistse olla mõnes paigas tark ohvrikivi otsast rahvale head nõu andnud ja osalt tulevikkugi ette kuulutanud.
No comments:
Post a Comment