30. aprill

Kuupäev tundub iseenesest juba täitsa kevadine , kuid ometigi sadas väljas lund ja külm näpistas ninaotsa.

Kuna varem oli kokkulepitud ,et kell 17.00 saame klassiga raekojaplatsis kokku, tuli välja otsida oma karupüksid ning paks karvamüts.Kell lõi 17.00 ning kogunemine oli lõppenud.Kõik kes kohale olid lubanud tulla, olid seda teinud.Haarasime kotist kaardi ning hakkasime algusest pihta.Ideid oli mitmeid , kui lõpuks jäi ikkagi see ,et käime kõik punktid läbi,teeme pilti ning märgime punkti ka kaardile.Kuna enamustele on Tartu linn koduks, ei olnud punktide läbimistega probleeme.Hakkasime siis suudlevatest tudengitest pihta, kes raekoja ees seisavad, ning liikusime tasapisi Kassitoome poole, kus ka meie viimane punkt oli.

Külm näpistas aina rohkem meie ninasid ja sõrmeotsi, mis oma lolluse tõttu kinni katmata olid jäänud.Ohvrikivi juurde jõudes tundsime kõik kergendust.Vaid mõned trepiastmed veel ja külma kannatamine on läbi.Tegime Kassitoomel viimase pildi ning läksime laiali.

Lisasin postitusele ka kaardi ning punktid.

Üks ilus külm päev Tartu linnas.

Tartu Forseliuse Gümnaasium 10. klass on nüüd rikkam nii paksema fotoalbumi kui ka ühiste toredate mälestuste poolest.

Tänud:

Kätlin Hrenova

Karl Paas

Sigmar Koitsaar

Getter Ortus

Astrid Lepp

Nikolai Pirogovi monument.

N.Pirogovi monument paikneb Raekoja taga asuval haljasalal. Ta kujutab endast hallist graniidist obeliskitaolisele alusele paigutatud teadlase pronksist büsti.Nikolai Pirogov ( 25.11.1810 – 5. 12. 1881 ) oli vene arstiteadlane, Tartu ülikooli kasvandik. 1828 – 1838 tegutses Tartu ülikooli juures professorite Instituut, mille ülesandeks oli õppejõudude ettevalmistamine Venemaa ülikoolidele. Peale Moskva ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist jätkas Pirogov õpinguid Tartu Professorite Instituudis. N.Pirogov oli eksperimentaalkirurgia, topograafilise anatoomia ja välikirurgia rajaja. Tema tööde kaudu levis Tartu kirurgia kuulsus üle kogu venemaa ja väljaspoole Venemaa piiregi.

Raekoja taga asuvas pargis, kus see monument asub, saavad noored vabal muruplatsil istuda ja päikest nautida.Nad saavad umbsed jalanõud jalast lükata ning varbaid vabas looduses liigutada.Pirogovi park on koht,kus Tartu noored kogunevad ning ühiselt ka mõnikord viisijupi üles võtavad.See park on koht kus võib ennast rahulikult lõdvaks lasta ning ilusat loodust ning raekoja kellade kellamängu nautida.

Karl Ernst von Baer ( 28.02.1792 – 28.11.1876)

Karl Ernst von Baeri loetakse kaasaegse embrüoloogia rajajaks ja tuntud bioloogiks. Õppis Tartu ülikoolis 1810 – 1814 arstiteadust. Töötas Köningsbergis ja Peterburis. Ta sai zooloogia- ja anatoomiaprofessoriks. Embrüoloogias olid tema avastustest erilisel kohal imetajate ja inimese munaraku avastamine. Ta uuris loodet ja sellel avalduvaid tunnuseid. Teda peetakse ka väljapaistvaks geograafiks. Ta uuris niisuguseid vähetuntud alasid nagu Novaja Zemljad, veekogudest Vahemerd, Peipsi järve Läänemerd jt. Baeri seadusena on tuntud tema avastus, et meridiaani suunas voolavad jõed uhuvad põhjapoolkeral rohkem paremat ja lõunapoolkeral vasemat kallast. Sellest tulenebki kumb pool jõeorgudel on järsk, kumb lauge.

Monument avati 1886.aastal , siis kui teadlase surmast möödus 10 aastat. Mälestussamba püstitamise mõtte algatasid Tartu ülikooli professorid. Ja algatasid raha kogumise. Rahad laekusid välismaalt ja venemaa suurematest keskustest. Kahe aasta jooksul koguti 22 000 kuldrubla. Samba projekti saamiseks kuulutati välja võistlus, võitjaks tuli skulptor A. Opekuškin. Kuju valati pronksi Peterburis, ehisaed on tehtud Tartus.
K. E. v. Baer on maetud Tartu Raadi kalmistule. 100. surma-aastapäevaga seoses restaureeriti K. E.v. Baeri haud Raadi kalmistul

Püssirohukelder.

1700-1721 - Põhjasõda, mis oli Eesti ja Tartu jaoks murrangulise tähtsusega.
1763 - asuti Venemaa keisrinna Katariina II käsul Tartut uuesti kindlustama. Otsustati valmis ehitada ka kelder püssirohu hoidmiseks, asukohaga endises linnusekraavis, mille pakse ja tugevaid seinu sobivalt keldri seinteks ära kasutada sai (ehitise seinte paksus on ca 2,5 m!)
1768 - alustab kindralfeldmarssal de Villebois' insenerkomando ehitustöid. Tellised toodi vana Maarja kiriku (u. praeguse ülikooli peahoone kohal) ja Toomemäel asunud piiskopilinnuse toonastest varemetest (linnus õhati 1708. a.).
1778 - valmib Püssirohukelder. Seest ligi 11 m kõrgune ehitis on Tartu insenerkomando poolt rajatutest ainus, mis tänaseni on säilinud.
1800 - Keiser Paul I kinkis Toomemäe koos kõigi ehitistega Tartu Ülikoolile
1809 - viimased tosin tonni püssirohtu viiakse lõpuks, pärast pikka kirjavahetust Tartu rae, kindralkuberneri ja sõjaministri Riia voliniku vahel, ära Narva.
1817 - on teada, et keldris hoiti ülikooli tõldu, tulekustustuvahendeid ja ehitusmaterjale.
1827 - sõlmiti rendileping kaupmees J. R. Schrammiga, kelle ettevõte seda õllekeldrina 69 aastat kasutas.
1896 - ülikool rakendab ruumi teadustööks - siia paigutatakse professor Lewitzky eestvõttel horisontaalpendel, et teha maavärisemise ja magnetiliste nähtuste vaatlusi. Laboratoorium evakueeriti
1915. a. Keldrit kasutati üliõpilasköögi panipaigana, ka pärast II maailmasõda oli siin pikka aega juurviljaladu.
1960.-te aastate algul viidi siin läbi arheoloogilisi kaevamisi ja valmistati ette püssirohukeldri rekonstrueerimisprojekt, et ehitis avalikku kasutusse võtta.
1982 - avati siin populaarne kohvik-restoran, mis töötas kuni 1999. aastani.
2000.aasta novembris avati peale pikki restaureerimistöid taas Püssirohukelder, seekord õllerestoranina.

Vana anatoomikum.

Tartu Toomemäel paiknev Vana Anatoomikum on oluliseks sümboliks nii linnale kui Eesti meditsiinile. Esimene spetsiaalselt arstiteaduskonnale ehitatud hoone avati õppetööks 1805. a. -200 aastat tagasi. Seoses sellega, et 200 aastat täitus õppetöö alustamisest Vana Anatoomikumi hoones, toimus seal „Ahhaa, Panoptikon!” näitus, kus sai näha enam kui 150 aasta vanuste anatoomiliste vahakujude kollektsiooni. Lisaks vahakujude imetlemisele on võimalik tutvuda vanas anatoomikumis asuvate TÜ arstiteaduskonna meditsiinikogudega, vaadata ülikooli ajaloo muuseumi näitust anatoomikumi ajaloost ning katsetada omaenese keha võimeid ja oskusi AHHAA interaktiivsetel eksponaatidel. Seda näitust käisime me oma 10. klassiga 3. aprillil vaatamas. Me saime sellest huvitava ning kindlasti õpetliku kogemuse. Eks mõne jaoks oli see vaid naljategemise ning poiste ees eputamise koht, kuid ma loodan, et ka neil noorukitel oli sellest näitusest palju õppida.

Tartu Tähetorn

Tartu tähetorni ajaloos olid 19. sajandi 20-ndad aastad kahtlematult erakordselt edukad. Tänu noore astronoomiaprofessori Friedrich Georg Wilhelm Struve (1793-1864) väga energilisele ja osavale tegutsemisele sai tähetorn 1822. aastal Müncheni meistrilt Reichenbachilt esmaklassilise meridiaanringi. 1824. a sügisel jõudis Tar­tusse Fraunhoferi 24-sentimeetrilise objektiiviga refraktor, mis oli tolleaegse maa­ilma moodsaim ja parim teleskoop. Tartu tähetorn oli saanud maailma parima­te vaatlusvahenditega observatooriumiks. Läänesaalis ülesseatuna rakendati me­ridiaanringi taevakehade koordinaatide täppismõõtmisel. Suur Fraunhoferi refrak­tor paigaldati üles tema jaoks ehitatud tähetorni pöördtorni, kus Struve käsutas teleskoopi mitmesugusteks vaatlusteks. Ta mõõtis planeete ja nende kaaslasi, Kuud, komeete, põhiliselt aga kaksik- ja mitmiktähti. Ta koostas kataloogi, mis sisaldas 3112 kaksik- ja mitmiktähte. Järgneval kümnendil pühendas ta suure osa oma ajast nende tähtede mikromeetrilistele mõõtmistele. 1837. a ilmunud fundamentaalses töös esitas ta 2714 kaksik- ja mitmiktähe komponentide nurkkauguste ja positsiooninurkade täppismõõtmised. Töö krooniks oli esimene tähe (Veega) kauguse mää­ramine aastaparallaksi kaudu.

Ohvrikivi.

Ohvrikivide kohta on teada, et nad paiknesid pühade hiite, sageli ka linnuste juures. Tartu ohvrikivi võis seotud olla linnuse usuliste talitlustega. Ohvritena toodi kividele põllu-, karja-, käsitöösaadusi jm., selle läbi loodeti saavutada edu ja õnne või pääseda mõnest hädast. Ohvrikivide juures käidi end arstimas: kivile tehti tuli, mille paistel hoiti haiget kohta või ohverdati midagi. Andideks olid tavaliselt haigel kohal olnud riideribad või pesuvesi, millega haigus anti nagu pühale kivile üle. Ohvrikivide juures käidi tavaliselt üksi, õhtusel või öisel ajal.

Toome ohvrikivi kohta pole säilinud rahvapärimusi. M. J. Eisenilt pärineb teade, et ohvrikivi kõrvaldati ( kaevati maa sisse suur auk ja peideti maa sisse) 17.saj. võitluses paganausu jäänuste vastu. Alles möödunud sajandil kaevatud ta maa seest välja ja pandud rahvale vaatamiseks.

Natuke üldse ohverdamisest. Ohverdati jumalaile. Et hoida head vahekorda jumalatega, otsis inimene juba ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu vastuvõtmist. Oma ohvreid nimetanud nad tavaliselt andideks. Ohvreid liigitati palve -, lepitus- ja tänuohvriteks. Kõige vähem ohverdasid vanad eestlased tänuohvreid – tänu ununeb liiga sagedasti. Oma olemuse poolest olid ohvrid verised (koduloomad ja kodulinnud), ja mitteverised (söök, jook, riided, tööriistad, raha jm.). Aja jooksul astus verise ohvri asemele vahast kuju, mis pidi seda sama otstarvet täitma.

Ohvrikivide juures ei käidud ainult ohverdamas vaid ka kummardamas. Kui tahetud sõtta minna, toodud ohvriks elus loom, kes ohvrikivi juures tapetud. Langenud loom tapmisel paremale poole, tulnud võit ja kõik läinud rõõmuga sõtta. Kui loom langenud vasakule poole, teatud kaotust ette ära.
Räägitakse, et muistse olla mõnes paigas tark ohvrikivi otsast rahvale head nõu andnud ja osalt tulevikkugi ette kuulutanud.

Kuradisild.

Kuradisild Toomemäe edelaperve kurtiinivallil üle Lossi tänava. Algselt kolmesildeline puitsild (arh. J. W. Krause, 1908), mille käiguteed toetusid puitpostidele ja teravkaarsetele kanduritele; üks esimesi neogooti stiilis rajatisi Tartus. Aastatel 1842-44 asendati see ühesildelise puusillaga (arh. J. G. Köningsmann, 1840) ja 1913. a. praeguse ühesildelise raudbetoonsillaga (arh. A. Eichorn). Selle kahele saledale kandekaarele toetub tugipostide vahendusel käigutee, mille massiivset rinnatist liigendavad kassetid ja isteniśid. Sild pühendati Romanovite 300. juubelile, mida tähistab Aleksander I pronksreljeef (C. v. Wetter-Rosenthal) ja tekst "Alexandro Primo".

Inglisild Toomemäel.

Inglisild Toomemäel üle Lossi t. joonel oleva oru. Ehitatud ajutise sillakese asemele aastatel 1814-16 arhitekt J. W. Krause projekti järgi. Linna ja ülikooli valduste piiril oli sillal ühtlasi portikuse roll ning ta kujundati tollal populaarse triumfiväravana. Selle puitsilla keskosas oli neli rida kolmekaupa grupeeritud toskaana sambaid, mis moodustasid kolm läbipääsuava. Sammastele toetus antiiktalastikku imiteeriva triglüüfidega rinnatisega käigutee. Silla tiibosi ääristasid aźuursed balustraadid.1836. a. kavandas ülikooli ehituskunsti professor M. H. Jacoby juba kõdunenud ja lammutatud silla asemele uue, mis mõneti lihtsustatuna järgis Krause lahendust. Nüüd kandsid käiguteed paarikaupa paigutatud kvadraatse ristlõikega kivipostid, rinnatise triglüüfe asendasid lamedad puitkettad. Sild remonditi kapitaalselt 1913. a., mil Toome-poolsele küljele paigutati ülikooli esimese rektori G. Fr. Parroti portreereljeef (skulptor C. v. Wetter-Rosenthal) koos pühendustekstiga.

Tartu Ülikooli ajaloomuuseum(1976)

Muuseumi püsiekspositsioon annab ülevaate ülikooli ajaloost alates 1632. aastast kuni tänapäevani. Eksponeeritud teadusaparatuur on suure teadusajaloolise väärtusega. Külastaja võib siin näha araabia gloobust XIV sajandist, kullakaalusid aastast 1560, Dollondi pikksilma XVIII sajandist, maagloobust 1804. aastast, rektor Parroti füüsikakabinetti XIX sajandi algusest jne. Samuti saab pilku heita lahkamiskambrisse ja alkeemiku töötuppa.Eksponeeritud on kolme sajandi vältel kasutusel olnud ja ka siin loodud teaduslikku aparatuuri ning laborite sisustust. Kuna ülikoolil olid 19. sajandil tihedad sidemed Lääne-Euroopaga, siis on fondis esindatud paljud tuntud teadusaparatuuri valmistanud firmad - Zeiss, Leitz, Schick (mikroskoobid); Sartorius (kaalud); Askana (mõõteriistad); Dolland(optika); Kohl (laboririistad); Meissner (areomeetrid); Geissler (termomeetrid); Schmidt & Haensch (spektroskoobid) jne. Muuseumi külastaja saab ülevaate siin töötanudväljapaistvatest teadlastest ja teadussaavutustest, üliõpilasorganisatsioonidest, üliõpilaselust.
Morgensterni saalis ja valges saalis korraldatakse sageli kontserte ja pidulikke vastuvõtte. Muuseumis on ka sajakohalinekonverentsisaal.
1976. aastal asutatud muuseum asub 13. sajandil ehitatud Tartu Toomkiriku hoones. Kirik on läbinud mitmeid ehitusperioode ja valmis lõplikul kujul 16. sajandil. 16. sajandi teisel poolel, Liivi sõja päevil jäi kirik hoolduseta ja hakkas lagunema. Seoses ülikooli taasavamisega 1802. a rekonstrueeriti aastatel 1804-1807 ülikooli esimese arhitekti prof. JohanKrause juhtimisel kiriku kooriosa raamatukogu tarbeks. Muuseum kolis sellesse hoonesse 1981. aastal.
Alates 2005.a suvest on huvilistele avatud ka Tartu Toomkiriku tornid. Lisaks kaunile vaatele, mis avaneb toomkiriku kahelt vaateplatvormiltTartule ja tema lähiümbrusele, saavad tornide külastajad tutvuda lähemalt Vana-Liivimaa ühe silmapaistvama tellisgootikaehitisega. Soovitan kõigil külastama minna ja tutvuda kindlasti kõigi väljapanekutega, mis aja möödudes aina huvitavamateks ja tähelepanuväärsemateks muutuvad.

Friedrich Robert Faehlmann.

Vana Anatoomikumi ees põlispuude all asub eesti kirjaniku ja arsti Friedrich Robert Faehlmanni (1798-1850) monument (kujur V. Mellik, 1930). F. R. Faehlmann tegutses Vanas Anatoomikumis õppejõuna, ta luges farmakoloogia ja retseptuuri kursust. Tema õhutusel asutati Õpetatud Eesti Selts. F. R. Faehlmann on kogunud eesti muistendeid ja legende, nendest kauneimad on "Koit ja Hämarik", "Vanemuise laul", "Loomine", ta oli ka rahvuseepose "Kalevipoeg" kirjapanemise mõtte algataja. Selle töö viis lõpule Friedrich Reinhold Kreutzwald.

Gustav Adolf II.

Kõigile oli selge, et oma noorusele vaatamata oli Gustav II Adolf valitsemisküps kuningas. Noor kuningas oli isalt pärinud sõjad korraga kolmel rindel: riigi vaenlased oli üheaegselt nii Venemaa, Taani kui ka Poola. Gustav II Adolf krooniti kuningaks 1611.aastal. 1612. aastal ründas Taani kuningas ebaõnnestunult Stockholmi. Jätkus sõjategevus Poola vastu. 1617. aastal õnnestus Rootsil sõlmida venelastega Stolbova rahu. See oli Gustav II Adolfile soodne leping. Gustav II Adolf oli sõjapidamise tõttu kodust eemal vähemalt poole oma valitsemisajast. See asetas suurema rõhu ametnike tegevusele. Riigi varakamber pidi iseseisvalt toime tulema kõigega, mis puutus rahaasjadesse. Gustav II Adolfit võib pidada Rootsi kõigi aegade kõige silmapaistvamaks kuningaks. Oma tegudega oli ta kaitsnud rahvuslikke huve. Gustav II Adolf pani aluse kõrgemale haridusele Rootsis. Tema halvemate omadustena on nimetatud tormakat iseloomu ja nii avarat mõttelendu, et tihti ei võidud tema väidetes kindel olla. Gustav II Adolfi trooni päris tema tütar Kristiina. Gustav Adolf II oli Tartu Ülikooli rajaja aastal 1632.

Kassitoome.

Tartu Kassitoomeks nimetatav maa- ala asub otse Toomemäe naabruses.Ülikoolile kingitud Toomemägi otsustati 1803.a. muuta pargiks. Osa maad anti pärusrendi alusel välja vastu linna piiri asuvate kruntidena, mille tarad moodustasid ühtlasi kaitse vastloodud pargile. Toomel keelati loomade karjatamine, murumätaste ja kruusa võtmine ning vallide ja kraavide lõhkumine. Park sai lisamaad 1848.a.prof. Morgenstern kinkis oma Laia tänava alguses mäenõlval asuva aia ülikoolile. Koht tähistati kolm aastat hiljem Saaremaa dolomiidist obeliskiga, mis kannab pealkirja "Area Morgensterniana". Praegu kuulub see üldpargi alasse nagu Kassitoomegi.
XIX sajandil võeti Kassitoomelt liiva edasi: tasulisi lubasid selleks andis ülikool. 1873.a. alustati Toomkiriku varemete vastas asuva suure liivaaugu promenaadiks muutmist. Prof. A. v. Oettingeni aruande kohaselt tehti juba sama aasta oktoobris mullatöid ja järgmisel kevadel alustati istutamist. K. Morgensterni aeda piirav maa- ja telliskivist müür Jakobi tänava ääres lammutati ning saadud materjali kasutati liivaaugu sillakeste ja teede ehitamisel. Paigaldati pinke ja käsipuid, istutati puid- põõsaid ja külvati muru. Juba 1870.a. oli prof. E. Russowi eestvõttel Toomele üles seatud 200 lindude pesakasti. 1874.a. kaeti Kassitoome peatee killustikuga ja lisati pinke. Põhilistele korraldustöödele kulus ainult kaks aastat. Hiljem hooldati kõike korrapäraselt.
Alates 1920- ndaist aastaist pole tuntud erilist huvi Kassitoome vastu. Sinna kustutati tavapäraselt üliõpilaste 1. mai ronkäigu tõrvikud. Talviti tehti uljast kelgusõitu. Aastail 1949 - 1960 peeti Toomeorus seitse laulupäeva ja -pidu ning anti kuus vabaõhuetendust. Ajalehe "Edasi" 1960.a. selleteemalisest diskussioonist osavõtjate enamik oli seisukohal, et Kassitoome peab endiselt liituma põlise Toomemäe pargiga. Kirjutisi läbis mure tema praeguse välisilme pärast, mis on planeerimata ja räpane. Leiti, et Toomeorg pole sobiv massiüritusteks.

Kuid ometigi leiame igal vastlapäeval sadu inimesi orust,võistlemast pikima liu pärast.

Suudlevad tudengid-purskkaev.

Esimene purskkaev rajati Tartu Raekoja platsile 1948. aastal. See püsis seal ligi poolsada aastat. Peale taasiseseisvumist võeti üleöörajatis kriitilisema vaatluse alla ja otsustati sinna uus purskkaev rajada.Uue purskkaevu projekti autorid on skulptor Mati Karmin ja arhidekt Tiit Trummal.Mati Karminile tuli see mõte nähes oma venna vanimat poega suudlemas vihma käes oma tüdruksõpra.Karmin ja Trummal soovivad selle skulptuuriga sümboliseerida Tartu kevadet ja tormakat noorust.Selleks et uut purskkaevu ehitada tuli välja vahetava vana purskkaevu veesüsteem, paigaldada vajalikud pumbad ja filtrid ning kohandada objekti valgust.Purskkaevu ehitas mitu firmat, peatöövõtjana korraldas ehitust AS Hüdroehitus. Suurimaks ehitusprobleemiks kujunes skulptuuri toestus.Purskkaevul on kaks basseini, milleest alumine on püsivaks reservuaariks. Basseinide vahel tekitatakse kolm veeringi: Esimene on nn vihmavarju ring, kus vesi juhitakse vihmavarjukodaratesse, teine nn kuplite ring kus vesi purskab neljast kuplist purskkaevu äärel, kolmas kümnest düüsist koosnev ring skulptuuri all.
M. Gross selgitas, et viimane ring peaks koos düüside juures olevate valgustitega tekitama skulptuuri ümber efektse veekardina. Kaudselt moodustab neljanda ringi vesi, mis voolab üle ülemise basseini ääre alumisse.Veeringi käitatakse kolme elektripumba abil. Korraga on purskkaevus 7500 liitrit vett. Kui veetase langeb, avanevad automaatklapid, mis lisavad vajaliku koguse vett. Liigvee korral voolab vesi ülevooluavade kaudu kanalisatsiooni.Purskkaevu keskne skulptuur on 2,1 meetrit kõrge, 150-sendimeetrilise läbimõõduga vihmavari lisab sellele veel umbes 80 sendimeetrit. Skulptuur kaalub rohkem kui pool tonni ja läks maksma umbes poolteist miljonit krooni.