30. aprill

Kuupäev tundub iseenesest juba täitsa kevadine , kuid ometigi sadas väljas lund ja külm näpistas ninaotsa.

Kuna varem oli kokkulepitud ,et kell 17.00 saame klassiga raekojaplatsis kokku, tuli välja otsida oma karupüksid ning paks karvamüts.Kell lõi 17.00 ning kogunemine oli lõppenud.Kõik kes kohale olid lubanud tulla, olid seda teinud.Haarasime kotist kaardi ning hakkasime algusest pihta.Ideid oli mitmeid , kui lõpuks jäi ikkagi see ,et käime kõik punktid läbi,teeme pilti ning märgime punkti ka kaardile.Kuna enamustele on Tartu linn koduks, ei olnud punktide läbimistega probleeme.Hakkasime siis suudlevatest tudengitest pihta, kes raekoja ees seisavad, ning liikusime tasapisi Kassitoome poole, kus ka meie viimane punkt oli.

Külm näpistas aina rohkem meie ninasid ja sõrmeotsi, mis oma lolluse tõttu kinni katmata olid jäänud.Ohvrikivi juurde jõudes tundsime kõik kergendust.Vaid mõned trepiastmed veel ja külma kannatamine on läbi.Tegime Kassitoomel viimase pildi ning läksime laiali.

Lisasin postitusele ka kaardi ning punktid.

Üks ilus külm päev Tartu linnas.

Tartu Forseliuse Gümnaasium 10. klass on nüüd rikkam nii paksema fotoalbumi kui ka ühiste toredate mälestuste poolest.

Tänud:

Kätlin Hrenova

Karl Paas

Sigmar Koitsaar

Getter Ortus

Astrid Lepp

Nikolai Pirogovi monument.

N.Pirogovi monument paikneb Raekoja taga asuval haljasalal. Ta kujutab endast hallist graniidist obeliskitaolisele alusele paigutatud teadlase pronksist büsti.Nikolai Pirogov ( 25.11.1810 – 5. 12. 1881 ) oli vene arstiteadlane, Tartu ülikooli kasvandik. 1828 – 1838 tegutses Tartu ülikooli juures professorite Instituut, mille ülesandeks oli õppejõudude ettevalmistamine Venemaa ülikoolidele. Peale Moskva ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist jätkas Pirogov õpinguid Tartu Professorite Instituudis. N.Pirogov oli eksperimentaalkirurgia, topograafilise anatoomia ja välikirurgia rajaja. Tema tööde kaudu levis Tartu kirurgia kuulsus üle kogu venemaa ja väljaspoole Venemaa piiregi.

Raekoja taga asuvas pargis, kus see monument asub, saavad noored vabal muruplatsil istuda ja päikest nautida.Nad saavad umbsed jalanõud jalast lükata ning varbaid vabas looduses liigutada.Pirogovi park on koht,kus Tartu noored kogunevad ning ühiselt ka mõnikord viisijupi üles võtavad.See park on koht kus võib ennast rahulikult lõdvaks lasta ning ilusat loodust ning raekoja kellade kellamängu nautida.

Karl Ernst von Baer ( 28.02.1792 – 28.11.1876)

Karl Ernst von Baeri loetakse kaasaegse embrüoloogia rajajaks ja tuntud bioloogiks. Õppis Tartu ülikoolis 1810 – 1814 arstiteadust. Töötas Köningsbergis ja Peterburis. Ta sai zooloogia- ja anatoomiaprofessoriks. Embrüoloogias olid tema avastustest erilisel kohal imetajate ja inimese munaraku avastamine. Ta uuris loodet ja sellel avalduvaid tunnuseid. Teda peetakse ka väljapaistvaks geograafiks. Ta uuris niisuguseid vähetuntud alasid nagu Novaja Zemljad, veekogudest Vahemerd, Peipsi järve Läänemerd jt. Baeri seadusena on tuntud tema avastus, et meridiaani suunas voolavad jõed uhuvad põhjapoolkeral rohkem paremat ja lõunapoolkeral vasemat kallast. Sellest tulenebki kumb pool jõeorgudel on järsk, kumb lauge.

Monument avati 1886.aastal , siis kui teadlase surmast möödus 10 aastat. Mälestussamba püstitamise mõtte algatasid Tartu ülikooli professorid. Ja algatasid raha kogumise. Rahad laekusid välismaalt ja venemaa suurematest keskustest. Kahe aasta jooksul koguti 22 000 kuldrubla. Samba projekti saamiseks kuulutati välja võistlus, võitjaks tuli skulptor A. Opekuškin. Kuju valati pronksi Peterburis, ehisaed on tehtud Tartus.
K. E. v. Baer on maetud Tartu Raadi kalmistule. 100. surma-aastapäevaga seoses restaureeriti K. E.v. Baeri haud Raadi kalmistul

Püssirohukelder.

1700-1721 - Põhjasõda, mis oli Eesti ja Tartu jaoks murrangulise tähtsusega.
1763 - asuti Venemaa keisrinna Katariina II käsul Tartut uuesti kindlustama. Otsustati valmis ehitada ka kelder püssirohu hoidmiseks, asukohaga endises linnusekraavis, mille pakse ja tugevaid seinu sobivalt keldri seinteks ära kasutada sai (ehitise seinte paksus on ca 2,5 m!)
1768 - alustab kindralfeldmarssal de Villebois' insenerkomando ehitustöid. Tellised toodi vana Maarja kiriku (u. praeguse ülikooli peahoone kohal) ja Toomemäel asunud piiskopilinnuse toonastest varemetest (linnus õhati 1708. a.).
1778 - valmib Püssirohukelder. Seest ligi 11 m kõrgune ehitis on Tartu insenerkomando poolt rajatutest ainus, mis tänaseni on säilinud.
1800 - Keiser Paul I kinkis Toomemäe koos kõigi ehitistega Tartu Ülikoolile
1809 - viimased tosin tonni püssirohtu viiakse lõpuks, pärast pikka kirjavahetust Tartu rae, kindralkuberneri ja sõjaministri Riia voliniku vahel, ära Narva.
1817 - on teada, et keldris hoiti ülikooli tõldu, tulekustustuvahendeid ja ehitusmaterjale.
1827 - sõlmiti rendileping kaupmees J. R. Schrammiga, kelle ettevõte seda õllekeldrina 69 aastat kasutas.
1896 - ülikool rakendab ruumi teadustööks - siia paigutatakse professor Lewitzky eestvõttel horisontaalpendel, et teha maavärisemise ja magnetiliste nähtuste vaatlusi. Laboratoorium evakueeriti
1915. a. Keldrit kasutati üliõpilasköögi panipaigana, ka pärast II maailmasõda oli siin pikka aega juurviljaladu.
1960.-te aastate algul viidi siin läbi arheoloogilisi kaevamisi ja valmistati ette püssirohukeldri rekonstrueerimisprojekt, et ehitis avalikku kasutusse võtta.
1982 - avati siin populaarne kohvik-restoran, mis töötas kuni 1999. aastani.
2000.aasta novembris avati peale pikki restaureerimistöid taas Püssirohukelder, seekord õllerestoranina.

Vana anatoomikum.

Tartu Toomemäel paiknev Vana Anatoomikum on oluliseks sümboliks nii linnale kui Eesti meditsiinile. Esimene spetsiaalselt arstiteaduskonnale ehitatud hoone avati õppetööks 1805. a. -200 aastat tagasi. Seoses sellega, et 200 aastat täitus õppetöö alustamisest Vana Anatoomikumi hoones, toimus seal „Ahhaa, Panoptikon!” näitus, kus sai näha enam kui 150 aasta vanuste anatoomiliste vahakujude kollektsiooni. Lisaks vahakujude imetlemisele on võimalik tutvuda vanas anatoomikumis asuvate TÜ arstiteaduskonna meditsiinikogudega, vaadata ülikooli ajaloo muuseumi näitust anatoomikumi ajaloost ning katsetada omaenese keha võimeid ja oskusi AHHAA interaktiivsetel eksponaatidel. Seda näitust käisime me oma 10. klassiga 3. aprillil vaatamas. Me saime sellest huvitava ning kindlasti õpetliku kogemuse. Eks mõne jaoks oli see vaid naljategemise ning poiste ees eputamise koht, kuid ma loodan, et ka neil noorukitel oli sellest näitusest palju õppida.

Tartu Tähetorn

Tartu tähetorni ajaloos olid 19. sajandi 20-ndad aastad kahtlematult erakordselt edukad. Tänu noore astronoomiaprofessori Friedrich Georg Wilhelm Struve (1793-1864) väga energilisele ja osavale tegutsemisele sai tähetorn 1822. aastal Müncheni meistrilt Reichenbachilt esmaklassilise meridiaanringi. 1824. a sügisel jõudis Tar­tusse Fraunhoferi 24-sentimeetrilise objektiiviga refraktor, mis oli tolleaegse maa­ilma moodsaim ja parim teleskoop. Tartu tähetorn oli saanud maailma parima­te vaatlusvahenditega observatooriumiks. Läänesaalis ülesseatuna rakendati me­ridiaanringi taevakehade koordinaatide täppismõõtmisel. Suur Fraunhoferi refrak­tor paigaldati üles tema jaoks ehitatud tähetorni pöördtorni, kus Struve käsutas teleskoopi mitmesugusteks vaatlusteks. Ta mõõtis planeete ja nende kaaslasi, Kuud, komeete, põhiliselt aga kaksik- ja mitmiktähti. Ta koostas kataloogi, mis sisaldas 3112 kaksik- ja mitmiktähte. Järgneval kümnendil pühendas ta suure osa oma ajast nende tähtede mikromeetrilistele mõõtmistele. 1837. a ilmunud fundamentaalses töös esitas ta 2714 kaksik- ja mitmiktähe komponentide nurkkauguste ja positsiooninurkade täppismõõtmised. Töö krooniks oli esimene tähe (Veega) kauguse mää­ramine aastaparallaksi kaudu.

Ohvrikivi.

Ohvrikivide kohta on teada, et nad paiknesid pühade hiite, sageli ka linnuste juures. Tartu ohvrikivi võis seotud olla linnuse usuliste talitlustega. Ohvritena toodi kividele põllu-, karja-, käsitöösaadusi jm., selle läbi loodeti saavutada edu ja õnne või pääseda mõnest hädast. Ohvrikivide juures käidi end arstimas: kivile tehti tuli, mille paistel hoiti haiget kohta või ohverdati midagi. Andideks olid tavaliselt haigel kohal olnud riideribad või pesuvesi, millega haigus anti nagu pühale kivile üle. Ohvrikivide juures käidi tavaliselt üksi, õhtusel või öisel ajal.

Toome ohvrikivi kohta pole säilinud rahvapärimusi. M. J. Eisenilt pärineb teade, et ohvrikivi kõrvaldati ( kaevati maa sisse suur auk ja peideti maa sisse) 17.saj. võitluses paganausu jäänuste vastu. Alles möödunud sajandil kaevatud ta maa seest välja ja pandud rahvale vaatamiseks.

Natuke üldse ohverdamisest. Ohverdati jumalaile. Et hoida head vahekorda jumalatega, otsis inimene juba ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu vastuvõtmist. Oma ohvreid nimetanud nad tavaliselt andideks. Ohvreid liigitati palve -, lepitus- ja tänuohvriteks. Kõige vähem ohverdasid vanad eestlased tänuohvreid – tänu ununeb liiga sagedasti. Oma olemuse poolest olid ohvrid verised (koduloomad ja kodulinnud), ja mitteverised (söök, jook, riided, tööriistad, raha jm.). Aja jooksul astus verise ohvri asemele vahast kuju, mis pidi seda sama otstarvet täitma.

Ohvrikivide juures ei käidud ainult ohverdamas vaid ka kummardamas. Kui tahetud sõtta minna, toodud ohvriks elus loom, kes ohvrikivi juures tapetud. Langenud loom tapmisel paremale poole, tulnud võit ja kõik läinud rõõmuga sõtta. Kui loom langenud vasakule poole, teatud kaotust ette ära.
Räägitakse, et muistse olla mõnes paigas tark ohvrikivi otsast rahvale head nõu andnud ja osalt tulevikkugi ette kuulutanud.